Trenn vol 2

Otsustasin, et olen äss ja teen täna harjutusi lennates ainult kaamera abil. Tean, tean, et droon peab olema koguaeg nägemisväljas, aga kui suur patt ikka saab olla kui lendad drooniga teisele poole maja … ja eemal oleva kadaka taha. Maja ees oli ainult mu enda auto pargitud ja selle kadaka taga pole ma mitte kedagi mitte kunagi näinud. Minu riskihindamise maatriksist tulenes, et oht teistele inimestele ja varale on peaaegu olematu. PS maja ees parkiv auto on minu, mitte teiste materiaalne väärtus.
See katse mulle meeldis, ta osutus palju väljakutsuvamaks kui ma oskasin ette kujutada. Esiteks näeb õhust kõik teistsugune kui maa pealt ja teiseks tuli lendamise ajal muuta pidevalt kaamera vaatenurka. Lendamise ajal tahaks vaadata suuna hoidmiseks ettepoole, aga maandumisel oleks kasulik omada otse ülevalt alla vaadet. Peaaegu oleksin orientatsiooni ära kaotanud kuigi jäin 50m tegevusraadiusesse ja ümbruskond oleks pidanud olema tuttav. Edukaks ma oma lendamise tulemust nimetada ei julgeks. See on tegevus, mis vajab rohkesti harjutamist, et ta tuleks sujuvalt välja ja et ära ei eksiks.

Siis vahetasin aku ära ja tegin sama harjutuse, aga lendasin kõrgemalt ja ikka palju kaugemale, kuskil kilomeeter äkki. Ma jälgisin pingsalt kuhu mu masin lendas ja kuni tagasi pöördumiseni mulle tundus, et see väike roheliselt vilkuv täpike on droon. Aga võib olla oli drooni piirdetuli mulle sarvkesta sisse põlenud, ei tea. Kilomeetri kaugusel oleva drooni nägemine ilma binoklita ei tohiks teoorias palju positiivseid argumente omada. Pärast kaardi pealt oma lennu ajalugu vaadates ilmnes, et ma oskasin tulla koju teist teed mööda ise sellest aru saamata.

Kaameraga BVLOS tingimustes lendamine vajab veel harjutamist, oleks ju rumal lugu kui tellitud burgeri hoopiski kellelegi teisele viid.

Previous Post Next Post

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga